Tallinn, peremeheta koer

Ükskõik, kui sageli valet valena ei näidata, on alati mingi protsent inimesi, kes seda ikka tõeks peab. Viimati Pealinna lugedes mõtlesin, et mina ja sina oleme ju selle ajalehe rahastajad. Tavaliselt on nii, et kelle leiba sööd, selle pilli järgi ka tantsid. Huvitav, et minu leiba süües selle lehe tegijad minu arvamust ei küsi, vaid löövad trummi hoopiski kellegi kõrvalise taktikepi all.

Aga oli ka äratundmisrõõmu. Minevikust, nii umbes 30-40 aasta tagusest ajast, kui olin veel laps ja helgel nõukogude ajal koolis käisin ning ajalugu õppisin. Siis räägiti töölisrahva suurest juhist Viktor Kingissepast, kelle kurjad poliitilise politsei mehed maha tapsid, sest too tahtis riiki pöörata ja töölisrahvale vabadust tuua. Samuti ei lähe meelest töörahva pühade ajal võimsad paraadid, kus ülistasime valitsevat formatsiooni ja valisime ühehäälselt oma suure riigi juhte. Rahva Hääl oli tore leht, kust võis lugeda imperialistide salatoimetamistest ja talupoegade-tööliste ekspluateerimistest. Nõukogude rahvas võis vabana hingata. Hilisemast ajast teame, mis selle riigiga juhtus.

Ja nüüd, pea sada aastat pärast riigireetur Kingissepa surma kirjutab Tallinna munitsipaalajakirjandus, mida antakse välja kõigi linnaelanike raha eest, enam-vähem samasugust juttu, küll kohandatud tänapäeva. Klassiviha külvamine, kontekstist välja rebitud tsitaadid, ülim osavus demagoogia kasutamisel, riigivõimu ja seaduse järgi ellu kutsutud organite ähvardamine, poliitilises kallutatuses süüdistamine ja mis peamine – kogu (töölis)rahva nimel rääkimine!

Sinu ja minu raha eest

Sinu ja minu raha eest avaldatakse demagoogiat tulvil kirjeldus, kuidas meie linnapead taga kiusatakse, teda tahetavat lausa mõrvata. Kas meie hulgas leidub tõesti inimesi, kes seda propagandat tõe pähe võtavad? 

Hiljutine MMSi skandaal, kus emad oma lastele torupuhastit sisse jootsid, on selle juhtumi hea analoog. Alati leidub neid, kes usuvad kõike, mida neile räägitakse. Neid inimesi iseloomustab piiratud mõtlemine ja vähene haridustase. Need inimesed on posijate, pendlikeerutajate, nõidade, veesooneotsijate, horoskoobikirjutajate, selgeltnägijate, ennustajate ja homoöpaatide andunud kliendid. Ja muidugi on nad sobivad ohvrid ka poliitikutele, kes hookuspookuse abil maapealset paradiisi lubavad. Vastu saavad nad valijate hääle ja võimu. Selle nimel ei ole ükski abinõu liiast.

Tallinnas võimul olevad tegelased on ilmselt oma ametisse nii sisse kasvanud, et on juba ammu unustanud, kes on nende tööandja. Kogu aur läheb juba pikemalt positsioonist kinni hoidmisele, oma tegematajätmiste õigustamisele ja kõigi teiste süüdistamisele. Kohaliku elu ja linnaga tegelemiseks aega ei jätku. Nagu mõni aeg tagasi üks tuntud ettevõtja mulle ütles: „Iga kord, kui ma välismaalt koju tulen, tunnen, kuidas satun ilma peremeheta linna!“ Linn on nagu peremeheta koer, kes hulgub omapäi.

Kogu selle palagani juures ei unustata ka kõige tähtsamat – iseenda heaolu suurendamist. Korruptsioon on viimase 70 aastaga nii geenidesse kasvanud, et seda on sealt hetkega eraldada võimatu. Viimaste aastatega oleme küll kasvatanud oma edumaad edetabelites ja mõõdikutes, aga see tundub olevat vaid jäämäe veepealne osa. Sügaval sisimas käib ikka salapärane toimetamine. Küllap mäletame viimasest ajast, aga ka varasemast protsesse, kus munitsipaal- ja riigitegelased või poliitikud on tunnistatud süüdi korruptsioonis.

Varga peas põleb müts

Võitlus korruptsiooniga ei anna kiiret tulemust, see on pikaajaline protsess. Fakt on igal juhul see, et kui ei oleks meelehea küsijaid avalikus sektoris, siis ei oleks ka selle andjaid. Niisama ju kellelegi altkäemaksu ei pakuta. Alati on tegemist teene ja vastuteenega, ja alati käib see kellegi kolmanda – elaniku ja eraettevõtte – arvelt.

Küllap otsustab kohus, kes on käesolevas protsessis süüdi ja kes mitte. „Linnapeale eksiilis“ tahaksin aga meenutada mõnda vanasõna, näiteks: „Varga peas põleb müts“, „Kus tegijaid, seal nägijaid“, „Õige hõlma ei hakka keegi“, „Valet ei anna kotti toppida“.

Nagu keskpartei ajaleht eelmisel nädalal ahvardas, siis ajalugu tõesti kordub. Mõnikord tragöödiana, mõnikord farsina. Kummaga praegu tegemist, on ehk veel vara öelda. Küll aga soovin kõigile valijatele edaspidiseks tarkust ja võimet aduda üldist pilti, lugeda ridade vahelt ja teha selle põhjal oma edaspidised valimisotsused.